 |
|
| Spordikoerte füüsiline ettevalmistus ja toitmine. |
Tiina Ridvalli seminar harrastuskoera hooldusest
Koerasport oma erinevate aladega on järjest enam hoogu saamas ja paljudel liiguvad mõtted üha suuremate eesmärkide poole. Oma unistusi täide viies ei tohiks aga unustada selle tegevusala teist osapoolt, koera. Novembrikuus toimuski kahepäevane seminar, mille teemaks just oma neljajalgse võistluspartneri hoodus ja ettevalmistus. Lektoriks oli Tiina Ridvall, kes Soomes koerte massaazi ning füüsilise ettevalmistusega tegeleb.
Kui palju me oma koertega tegeleme? Vastuseid sellele küsimusele on ilmselt palju ja erinevaid – kindlasti on inimesi, kelle kontakt oma lemmikuga piirdub hommikuse ja õhtuse söögikorra andmisega ning mõne põgusa silitusega, aga on ka neid, kes peaaegu terve oma vaba aja koera treenides veedavad. Kõik, kes on vähegi mingi koolitusalaga tegelenud, teavad, et tulemusi harjutamata ei tule ning harjutama peab palju ja pidevalt. Paljud koolitusalad nõuavad meie sõbralt üsna palju pingutust ning head füüsilist vormi. Viimase hoidmiseks ei piisa aga enam pelgalt jalutuskäikudest, ka füüsilist vormi on vaja treenida ning sobiva toiduga toetada.
Võistleva koera toit peab olema kvaliteetne, mitmekülgne ning hästi omastatav
Tiina Ridvall alustas oma loengut koerte toitmise teemaga. Mugav ja soosituim viis on oma lemmikut kuivtoiduga sööta ning koertega tegelevatele inimestele ei pea vist rääkima ka sellest, et erinevate firmade kuivtoidud on erineva kvaliteediga. Ometi rõhutas Tiina, et kuivtoidu valkude-rasvade-süsivesikute vahekord ei ole hoopiski mitte see, mida koer tegelikult vajaks! Nimelt on süsivesikud, mida kuivtoitudes on suurim protsent (kuni 75% toidust, aga koera vajadus oleks kuni 50%), koera jaoks suhteliselt vähetähtsad (ta küll vajab neid, aga mitte nii palju) ja oluline oleks hoopis rasv kui koera energiaallikas. Rasva peaks toidus olema vähemalt 10%, aktiivsel koeral aga 25-40%. Koer kasutab rasvast saadud energiat lihaste tööks ning sportkoeral on rasvarikas toit hädavajalik! Head rasvaallikatena nimetas lektor veise ja searasva, võid, lina- ja oliivõli. Ka rasvane sealiha on koera jaoks hea toit, sest koer saab sealt ka kvaliteetset valku.
Võistleva koera toit peab olema mitmekülgne, kvaliteetne ja hästi omastatav, soovitavalt mitme erineva valguallikaga st et toidus olev valk võiks olla pärit erinevatest lihadest – siga, kana, veis jms, sest koer ei pruugi neid kõiki võrdselt hästi omastada. Muidugi peaks kuivtoidus olema ka võimalikult vähe säilitusaineid. Valgud, rasvad ja süsivesikud peaksid olema õiges vahekorras, tänapäeva kuivtoitudest on enamus tehtud teravilja baasil, aga see ei ole koera jaoks kõige õigem toiduaine. Tiina soovitusel võiks võistleva koera toidus valku üle 30% olla, rasva 25-35% ja süsivesikuid alla 50%. Loomulikult tuleb koera söötmisel õiged vahekorrad ise kindlaks teha, koerad on erinevad ning see, mis ühele sobiv ei pruugi seda olla teisele!
Koera võiks sööta 2 korda päevas ja nii, et hommikune söök oleks ¼ päevasest kogusest, ülejäänu saaks koer siis õhtul enne puhkust, nii et koer saab toitu puhkeolekus seedida.
Võistluspäeval võiks 3-4 tundi enne võistlust koerale samuti süüa anda, selleks sobib kõige paremini rasvane liha, kanamuna ning kindlasti piisavalt vedelikku. Koer jõuab selle enne võistluse algust ära seedida ning saab seeläbi töötamiseks piisavalt energiat. Vahetult enne võistlust aga süüa anda ei tohi, see lisab koerale massi ning koormab seedeelundkonda.
Ka jälje õpetamisel nn loomuliku sunniga ehk nii, et koer saab süüa ainult jäljelt, tuleb hoolitseda selle eest, et koer, isegi kui ta jälge ajada ei taha ning seega süüa sel päeval ei saa, saaks vajalikke vitamiine ja mineraalaineid ja siiski kasvõi lahjat hapupiima kõhu täiteks. Koeral peab töötamiseks energiat olema, muidu võib juhtuda nii, et kui koer lõpuks tahaks jälge ajada, siis ta lihtsalt ei jaksa seda teha.
Koera energiavajadus sõltub ka ilmast. Nii nagu külma ilmaga vajab õues elav koer energiarikkamat toitu, vajab ta seda ka kuuma ilmaga (siis kulub energiat organismi jahutamiseks). Seda peab kindlasti silmas pidama ka võistlusolukorras. Saksa lambakoertest rääkides mainis Tiina, et kutsikas võiks kasvada aeglaselt ning olla pigem kõhn kui ületoidetud (ribid peavad katsumisel naha all tunda olema). Massi hakatakse koerale koguma siis, kui kasvamine on lõppenud. Kasvueas koera liigne toitmine võib olla hilisemate kasvuhäirete põhjustajaks.
Võistlushooajal ja tegelikult juba selleks valmistumisel, võib koer vajada ka toidulisandeid, kuid neid tuleb anda vaid vajadusel. Kondroitiinsulfaat aitab kõhrel taastuda ja suurendab liigeste vastupidavust, glükosamiinsulfaat mõjutab liigesevedeliku tootmist (kui liigesevedelikku vähe, siis on liigesed kanged ning võivad olla valulikud). 30 kg-se saksa lambakoera päevane energiavajadus on umbes 1500kcal, treeningperioodil peaks põhitoidu kalorsusele lisanduma +200kcal ning võistlusperioodil +300kcal (200 kcal on umbes 2 spl õli).
Koera füüsilisele ettevalmistusele kulutatud energia tasub end ära paari aasta pärast, mil meil on harrastusega tegelemiseks terve kaaslane
Kutsikaeas tuleb loomale tagada liikumist nii palju, kui ta tahab ja jaksab. Kõige parem on vaba liikumine erineva pinnasega maastikul (metsas, soos, liivarannal) ja vees. Ebatasasel pinnasel liikumiseks peab koer rohkem lihasrühmi kasutusele võtma ning seega ka treenib neid efektiivsemalt kui tasasel maal joostes. Noort koera võib treenima hakata alles siis, kui tema kasvamine on lõppenud (ehk siis umbes 1-aastaselt). Erialaharjutusi (nagu näiteks kaitsekoolitus) võib alustada alles siis, kui koeral on hea füüsiline vorm olemas. Oma koera suhtes tuleb olla kriitiline! Koera treenimisel tuleb arvestada tema eripäradega ja ka oma vaba ajaga, mida treenimiseks on võimalik kulutada. Ka psüühiline ülekoormus „kulutab” koera kui tema närvikava pole näiteks mõneks erialaõpinguks veel piisavalt valmis. Kui on aga piisavalt kannatust ning energiat koera heale füüsilisele ettevalmistusele pühendada, siis tasub see ennast ära paari aasta pärast mil meil on koeraspordiga tegelemiseks terve ja tugev kaaslane.
Noore koera füüsiline arendamine toimub järgmise skeemi järgi: vastupidavuse kasvatamine -> kiiruse ja jõutreeningud –> oskuste õpetamine (erinevad koolitusvaldkonnad).
Koera treenimisel tuleb jälgida ka koera tervist, haige koeraga trenni ei minda. Samuti peab lisaks treenimisele olema ka puhkepäevi (kas 1-2 päeva nädalas või siis 1 nädal kuus), toit peab olema kvaliteetne ja vajadusel tuleb anda toidulisandeid.
Ülekoormuse korral on parimaks raviks puhkus
Koeral on energiat siiski piiratud koguses, kui see on kulutatud, tekib ülekoormus, mis võib avalduda: isutuses, agressiivsuses, vältimises või soovimatuses käsklusi täita. Sageli ei olegi üleväsimuse korral koera füüsisest midagi märgata vaid ilmingud on psüühilist laadi (ärevus, närvilisus). Liigsest ja pidevast treeningust tingitud lihasväsimus on tõsine asi, millest toibumine võtab kaua aega. Lihasväsimuse tunnusteks on vähenenud jõudlus, ebapiisavad ja kanged liigutused (näiteks koer ei suuda istuda). Tavaliselt seda probleemi ei märgata ning kui koer keeldub mõnd harjutust sooritamast, siis nõutakse tal selle tegemist järjest rohkem ning isegi sunnitakse. Ülekoormuse tõttu langeb ka vastupanuvõime haigustele, hakkavad tekkima liigeseprobleemid ning koera käitumine muutub, temast kaob tegutsemisrõõm ja energia.
Koera psüühiline väsimine võib avalduda ka selles, et koera koordinatsioon nõrgeneb, koer ei suuda näiteks enam üle tõkke hüpata vaid hüppab vastu seda, saab haiget ning edaspidi üritab hüppeid hoopis vältida. Samuti võib koer keelduda üldse midagi tegemast. Parimaks raviks on selliste ilmingute korral loomulikult puhkus ja väga kvaliteetne toit.
Koer on peale esimest massaazi sageli hullemas seisus, kui enne
Koera üldises hooldusprogrammis on massaazil tegelikult vaid väike osa, ent reeglina on massaaz koerale meeldiv ning seda võib õppida ka ise tegema. Regulaarne massaaz on oluline ka siis, kui koeraga ei võistleda, vaid tahetakse teda lihtsalt heas vormis hoida. Kui mõni koera lihasgruppidest väsib liigselt ning jäigastub, siis võtavad teised lihasgrupid tema ülesanded endale ning koer ei hakkagi rivist väljas olevaid lihaseid kasutama. Selle tulemusena muutuvad koera liigutused jäigemaks, võivad tekkida närvivalud. Kui koer on pikalt sellises seisundis olnud, siis lakkavad valuretseptorid toimimast ning koer ei tunne jäsemes valu. Kui massaaziga lihaspinget leevendada, tuleb ka valu tagasi ning sageli on koer peale esimest massaazi hullemas seisus, kui enne, kuid kui paranemisprotsess on alanud, on tervenemine lausa silmaga nähtav. Peale massaazi ei tohi koeraga kohe trenni minna, mõni tund peale massaazi oleks vajalik taastav liikumine (jalutuskäik), et jääkained saaksid väljuda. Kui koeral on mõni koht väga valus, tuleks teda enne massööri juurde minekut ise masseerida, selleks on kõige paremad pikad silitused teine teiselt poolt selgroogu, ringjad silitused kaelale ja piki jäsemeid. Nii on koeral massööri juures kergem.
Massaazi ajal tuleb koera jälgida, koer annab kohe märku, kui tal valus on. Näiteks pöörab pea valusa koha poole, uriseb ja võib hammustada.
Võistluskoera hooldus
I etapp on põhihooldus, ehk see, mida iga koer peaks saama. Põhihooldus tähendab koerale piisavalt liikumist ja kvaliteetset toitu. Üldtreeninguks on põhiliselt vabalt jalutamine vahelduval maastikul (hooldamata ja risune mets on selleks eriti hea), see arendab vastupidavust ning hapnikuomastamise võimet. Koerale jalutamise ajal puupulga viskamine aitab arendada ka kiiruslikke omadusi.
II etapil treenitakse vastupidavust, kiirust ja võimsust. Jõudu saadakse vedamisharjutustest - suusavedu, või selliselt, et traksides koer tirib jalutuskäigul omanikku. Vastuspidavuse arendamiseks on kõige parem pikaajaline, kestev liikumine. Näiteks suusatamine on hea liigeste ja kogu keha treenimiseks ning koerale on lumes jooksmine ka suhteliselt vaevanõudev. Samuti on heaks treeninguks soomatk. Talvistest harrastustest on kindlasti kasulik ka kelguvedu, vedamiseks on kõige paremad nn huskyvaljad, ehk sellised traksid, mis rinnal V-tähe moodustavad. Kiiruse arendamiseks on hea jalgrattasõit ning mäkkejooksuharjutused. Peale koera treenimist tuleb tema lihaseid kindlasti ka lõdvestada, selleks sobib hästi rahulik jalutamine ja ujumine.
III etapp – treenitakse spetsiaalselt kiirust ning plahvatuslikku energiat, mis teevad koerte sooritused kiireks ning efektseks. Siin on sobivad kiirendusharjutused, ehk 50-100 m väga kiiret jooksu (nii 5-10 korda järjest) ja siis puhkus ning lõdvestus.
Terve koera jaoks on olulisim vastupidavusliikumine (soo, raske maastik), sest nii treenib ta kõiki lihaseid parajal määral ise.
Selgroo liikuvana hoidmiseks soovitas Tiina koerale pulkade vahel slaalomit õpetada (kui pulkadest rada ei ole võimalust harjutada, siis võib õpetada koera ka omaniku jalgade vahelt läbi käima, seda muidugi siis mitte väga suurte tõugude puhul). Koer ei pea seda loomulikult sellise nobedusega tegema, nagu agility-koerad võistlustel, aga samamoodi pulkade vahelt läbilaveerimine aitab paljusid seljahädasid vältida.
Seljalihaste tugevdamiseks on lihtne ning hea harjutus selline, kus traksides koer on pika rihma otsas omaniku ees ning tirib. Kuna saksa lambakoerad on pikema kehaga, siis on selg üsna suure koormuse all ning seljahädade vältimise üheks eelduseks on tugevad seljalihased. Erineva väljanägemisega töö- ja näituseliini koertel on ka lihaste arendamisel erinevad probleemid – näituseliini koertel on reeglina hästi arenenud esiosa, aga nõrk tagaosa, viimase treenimiseks sobiks see seljalihaste tugevdamiseks mõeldud harjutus ja ka näiteks autokummi vedamine lühemal distantsil. Tööliini koertel on rohkem probleeme esiosa tugevuses ning seda on vaja arendada. Ka siin sobivad treenimiseks samad veotraksid, keha esiosa lihaste arendamiseks tuleb traksides koer võtta lühikese rihma otsa enda kõrvale tirima. Mõlemal vedamisharjutusel pole suurt raskust vaja, piisab kui omanik koeral rihma otsas end edasi sikutada laseb.
Talvel tuleks koera enne treeningusse minekut kindlasti soojendada ning siis talle ka autosse soojendusmantel peale panna. Samuti võiks koerale talvel anda joogiks sooja vett, siis saab ta sellest lisaenergiat
Koera taastamiseks on kõige parem ikkagi ujumine, vee takistav jõud paneb looma piisavalt pingutama, samas mõjub vesi ka lõdvestavalt. Kui koer on näiteks operatsioonijärgselt jõuetu, siis võib talle ujuma minnes ka päästevesti selga panna. Siis ei pea koer veepeal püsimiseks nii palju tööd tegema. Pikemaajalisem ujumine aitab hästi treenida kõiki lihaseid. Pulga vetteviskamine aga on samuti kiiruse ning energia arendamiseks hea.
Heaks treeninguks on ka jalgrattasõit. Kui tempo on ühtlane, võib koer olla ka rihma otsas, aga kui on soov vahepeal kiiremaid lõike teha, peaks koer vabalt jalgratta kõrval olema. Mitte mingil juhul ei tohi koera jalgrattasõidul rihmast järele vedada!
Õige jootmine parandab koera vastupidavust ning kiirendab taastumist
Väga oluliseks peab Tiina Ridvall koera õiget jootmist. Koera tuleb õpetada ka trenni ajal pidevalt vedelikku tarbima, nii harjub ta vett ka lihastööks kasutama.
Jootmise õpetamist alustatakse sellest, et õpetatakse koera väikest vedelikukogust igas olukorras jooma ja koerajuht otsustab, millal ta oma koera joodab. Vett võib ka maitsestada (puljong, tuunikala, hakkliha), et koer seda parema meelega jooks. Korraga võiks anda 1-2 dl vett. Alguses koer pissib peale joomist palju, seega tuleb hoolitseda selle eest, et ta ka piisavalt tihti välja saaks. Hiljem aga pissimine väheneb, sest koera lihasrakud õpivad vett kasutama. 2-3 nädalaga on koer jooma õppinud ja tema lihasrakud on õppinud ka vett ära kasutama. Samuti ei ole tal enam suurenenud urineerimisvajadust. Koera vastupidavus paraneb õige jootmise juures tunduvalt, samuti on kiirem ka koera taastumine kurnavast treeningust või võistluspäevast. Võistlustel joodetakse koera peale sooritust ning maitsestatud veest võib kujuneda talle lausa omamoodi preemia. Treeningute ajal joodetakse koera tema puhkehetkedel, mitte aktiivse töötamise ajal.
Kuid olles koera kord niimoodi jooma õpetanud, tuleb seda kogu aeg teha, sest vedeliku puudus halvendab koera seisundit märgatavalt. Eelpool kirjeldatu ei ole koera januga seotud, tegemist on vaid lihaste eest hoolitsemisega, nii et joogikauss veega peab koeral ikka saadaval olema.
Vedelikupuudus võib olla ka üks koera „kustumise” põhjuseid võistlustel. Närvipinges omanik ei ole hoolitsenud jootmise eest ning tulemuseks on keset võistlussooritust silmnähtavalt väsiv paariline. See on muidugi ka märk sellest, et treenimine-võistlemine tuleb katkestada ning anda koerale võimalus taastumiseks.
Seminari praktiline osa
Seminari praktilises osas uuris Tiina Ridvall meie võistluskoeri ning väheste eranditega leidis kõikidel mingeid suuremaid või väiksemaid probleeme. Kaitsekoolitust harrastavatel koertel on tundlikumad kael ja õlavööde, sest kaitsevarrukast haarates satub just see osa kõige suurema pinge alla. Sellepärast peaks ka hoolt kandma, et nende koerte kaela ning õlavöötmelihased oleksid treenitud ja kindlasti koera lihased enne kaitsetrenni soojaks saama (seda eriti külmal aastaajal), sest siin on vigastused ning traumad eriti kerged tulema. Paljude koerte probleem on ka viimase nimmelüli allavajumine, mis omakorda hakkab kinnipitsitama närvikanaleid – koer võib hakata tagajalga lonkama ning üldse kipub tema tagaosa nõrgaks jääma. „Patsientideks” olevate koerte pealt oli ka näha, mil Tiina teda läbi kombates mõne valuliku koha peale sattus ja nii mõnigi neist üritas urinaga ebameeldiva aistingu põhjustajast lahti saada. Kuid kui valulik koht oli lahti masseeritud, nautisid peaaegu kõik neljajalgsed massaazi väga. Tiina ütles, et masseerimise ajal tuleb koera kogu aeg jälgida ning kui koeral on mõne koha pealt tõesti väga valus, siis parem on seda kohta alguses õrnemalt läbi töötada ning üldse on enne spetsiaalse koertemassööri juurde minekut hea koera ise veidike sellise tugevama silitamisega sellekst ette valmistada. Oma koera massaazi puhul andis Tiina ka kohalolnutele näpunäiteid ning näitas ette kergemaid harjutusi, mida koeraga kodus teha võib.
Igaljuhul oli kõigi kohalviibinute sõnul tegemist äärmiselt huvitava ning kasulikult veedetud nädalavahetusega ning kõik me ootame põnevusega Tiina Ridvalli järgmist seminari.
Ette valmistanud V.Roosioks
|
|
